On teise päeva õhtu ja siiamaani ei ole veel kordagi aula punasest toolist pidanud kinni hoidma, et mitte suurest naerust, nutust või joovastusest maha kukkuda. Algul arvasin, et ehk on viga minus (võib-olla on aastatega ootused liiga kõrgeks läinud?!), aga kooli peal ringi liikudes ja teiste arvamust kuuldes on tunded samad. Kui üldiselt on kõigil selleks ajaks oma peas kujunenud arvamus grand prixi kandidaatide kohta, siis hetkeseisuga on neid arvamusi null. Tõeline WOW efekt on jäänud sel aastal paljudel saamata ning loodetakse viimase päeva lavastustele.